Kas hooldusvaba haljastuslahendus on võimalik?

Mis saab siis, kui projekteeritud haljastust üldse ei hoolda?

• Istutatud taimed kannatavad veepuuduse all, mis toob kaasa nende nõrgestumise, need ei juurdu hästi ja võivad hukkuda. Isegi, kui taimed juurduvad, siis veepuudusest tingitud nõrgestumise tõttu võivad hakata levima erinevad haigused ja kahjurid ning nende kasv muutub kiduraks. Esteetika väheneb, kuna visuaalselt ei näe taimed terved ega lopsakad välja.
• Taimed, mis vajavad regulaarset lõikamist, kaotavad ilma hoolduseta oma kompaktse kuju: venivad välja, kuivavad osaliselt ja hõrenevad. Osadel taimedel, mis vajavad õitsemise ergutamiseks lõikamist, väheneb õitsemine või õitsemine lakkab sootuks. Kaob esteetiline välimus ja taimed hääbuvad.
• Istutusalad umbrohustuvad ja kui umbrohud on tugevakasvulised, siis tõrjuvad välja need taimed, mis esialgu istutati. Istutusalasse jäävad loodusliku valiku tulemusena taimed, mis on tugevamakasvulised ja vastupidavamad.
• Looduslik suksessioon ehk koosluste vaheldumine. Istutusalades hakkavad domineerima looduslikult tugevat järelekasvu andvad liigid – sellised on juurevõsudega või risoomidega levivad liigid (nt osjad, orashein), väga hea seemnete idanevusega liigid (nt h. saar, h. jalakas, h. vaher), rohkelt seemneid andvad liigid (nt oblikad, h. tõlkjas) jt. See tähendab, et looduslikult agressiivsema kasvuga taimed ja hästi seemneliselt levivad taimed vallutavad kasvualad ja need taimed, mis algul istutati, tõrjutakse järk-järgult välja. Ehk hooldusvabadusega võtab loodus võimust ja kureerib istutusalad vastavalt konkurentsile – tugevaim jääb ellu.
• Kui kooslused on asendunud, siis kaob haljastuslahenduse kontseptuaalne tähendus ja ala funktsioon kaob. Näiteks oletame, et on rajatud meelte aed (või nt õuesõppeala vms), kuid hooldamise lõppemise tõttu on söödavad taimed (ja õpieesmärgil kavandatud taimed) asendunud muude taimedega (mis ei pruugi söödavad olla), siis kogu meelteaia mõte on kadunud.
• Sügise saabudes langevad puudelt ja põõsastel lehed, mis paksu kihina taimedele (sh murule) jäetuna võivad lämmatada istutusala taimed. Muru kolletub ja hukkub ning asendub muude taimedega, mis levivad kergesti seemneliselt ning mis on vastupidavamad.

Seega, hooldusvaba haljastus on võimalik saavutada, kuid siis peab arvestama, et istutusaladesse istutatud taimed asenduvad aja jooksul loodusliku isetekkelise haljastusega.

Järgmisena tuleb otsustada, kas loodusliku asendumisega rahuldutakse või mitte.

• Kui sellega ollakse rahul, siis hooldusvaba haljastus on võimalik.
• Kui sellega rahul ei olda, siis tuleb istutusalad täiesti uuesti rajada u 5-7 aasta järel, kui sinna istutatud taimed seal hooldamatuse tagajärjel järk-järgult hukkuvad ja loodusliku isetekkelise taimestusega asenduvad.

Miks soovitakse hooldusvaba haljastust?

1. Välisruumi lahendamisel on tihtipeale eesmärgiks seatud esteetiline ja funkstionaalne haljastuslahendus optimaalse tasakaalupanuse eest nii rajamisel kui pärastisel hooldamisel.

See mõte on igati hea ja õige ning sellest tulebki lähtuda. Enne projekteerimist tuleb välja selgitada (loe ka meie lähteülesande vajalikkuse ja koostamise postitust), mida on alale tarvis (funktsionaalsus), millised on vahendid hoolduseks (eelarve) ja kes seda ala hooldama hakkab (kinnistu omanik või kohalik omavalitsus, see eeldab teenuse tellimist ja hoolduseelarve koostamist).

2. Haljastuse projekteerimisel seatakse tihti eesmärgiks, et hooldus:

• oleks optimaalsete või väikeste kuludega
  • hooldusele kuluks vähe aega – tööd on võimalik teha kiiresti ja lihtsalt.
  • hooldusele kulub vähe tööjõukulu – tööd on tehtavad masinatega, käsitööd on vähem.
• oleks lihtne, ei vaja eritehnikat, palju erinevat tehnikat ega spetsiifilist oskustööjõudu.
• oleks ressursisäästlik – kulub vähe erinevaid vahendeid – minimaalne kastmine, väetamine, taimekaitse jne, ei ole tarvis paljude erinevate tööriistade ja erinevat tüüpi oskustööjõu järele.

Levinuimad hirmud seoses haljastuse hooldusega

• Hooldus on keeruline. Kartus on seotud teadmatusega, mis puudutab taimede kasvuiseloomu ja hooldamisvõtteid ning seda hirmu ei osata kuidagi maandada. Seetõttu levibki arusaamine, et see on väga keeruline.
• Hooldus on kallis ja kulukas. Kartus on seotud sellega, et hoolduse tegemiseks kulub ressurssi, millega pole varasemalt osatud arvestada. Sh regulaarne aednikuoskustega spetsialisti töö (nt kevadised-sügisesed lõikused) vajadus, igapäevane hooldus (nt kastmine, väetamine, taimekaitse, multšimine) jm.
• Hooldus on aeganõudev. See kartus on samuti seotud hoolduse kulukusega. Haljastuse hooldust võib kõrvutada kodu koristamisega, lihtsalt hooldus toimub välisruumis. Tolm tekib ajapikku iseenesest ning kui me pikema perioodi jooksul ei korista ega puhasta, mattub majapidamine tolmukihi alla. Nii on ka inimese poolt rajatud haljastusega, kus inimese sekkumata hakkab loodus järk-järgult üle võtma ja toimub koosluste looduslik asendumine põhimõttel, et tugevam jääb ellu.
• Naaber on parem?! Lahendus peab olema ikka uhkem ja võimsam, kui naaberkinnistul. Kui muru niitmise ja trimmerdamisega saadakse üldiselt hakkama, siis muu hooldus, mis on tihtipeale kõige olulisem (regulaarne lõikus, kastmine, väetamine jt), ei tundu arusaadav ega vajalik, mistõttu seda pahatihti ei tehta. See põhjustab aga taimedele stressi, haljastuse tervislik seisund halveneb, esteetika väheneb, tekib hooletusse jäetuse mulje ning lõpuks toimub looduslik koosluste asendumine.

Kuidas haljastuslahenduse hooldus optimaalseks ja minimaalseks saada?

1. Selge lähteülesanne on hea tulemuse eelduseks. Lähteülesandes tuleb kirjeldada, mida tarvis on ja millist tulemust soovitakse; info selle kohta, kes hakkab ala hooldama.

2. Hästi läbimõeldud lahendus. Projekteerimisetapis on võimalik väga palju selleks ära teha, et lahendus tuleks esteetiline, funktsionaalne, optimaalse hoolduskuluga. Õige taim õigel asukohal kasvab hästi ja hoolduskulud vähenevad. Selleks tuleb kaasata pädev maastikuarhitekt, kes tunneb hästi elusmaterjali.

Hooldusvajadust optimeeriv nutikas disain tähendab:

• selliste taimede valikut, mis vastavad antud kasvukoha tingimustele (sh valgus- ja mullatingimused) ja seetõttu on nende hooldusvajadus väiksem, kuna nad tunnevad seal ala end hästi ning on tugevamad ja tervemad;
• selliste taimede valikut, mis on üldiselt vastupidavad ja vähenõudlikud ning ei vaja pidevat hoolt (nt hoiavad hästi oma kasvukuju, vajavad lõikust vaid 1 kord aasta jooksul, on kuivusele vastupidavad jne);
• taimede rindeliselt projekteerimist nii, et vaba mullapinda ei jääks, kus saaks soovimatud taimed kasvama hakata. See tähendab, et terve kasvuhooaja vältel on istutusala taimedega kaetud ja soovimatud taimed (sh umbrohud) ei mahu istutusalasse kasvama, sest tihedalt istutatud taimed võtavad enda alla kogu istutusala ja püüavad kogu valguse.
• kastmissüsteemide projekteerimist, mille kaudu saab kasta ja vajadusel ka väetada. Oluline on, et väheneb inimtööjõu kulu ja võimalik on teatav automatiseerimine.
• lehtede riisumise saab miinimumini viia projekteerides rohkem igihaljaid taimi. Samuti on võimalik ette näha alad, kuhu saab koguda riisutud lehed ja need kohapeal kompostida, et väärtuslik kõdu taimedele tagasi anda.

3. Kvaliteedi nõudmine rajamisel. Kui rajatud on väga hästi, siis hooldusele kulub vähem aega ja ressurssi. Parima lahenduse saab siis, kui rajatakse kvaliteetsete materjalidega (kasvualused, istikud, multšid, muud abimaterjalid), tööde tegija on professionaal (aednik, arborist, maastikuehitaja), kes teeb oma tööd rajamisel parimal võimalikul viisil.

4. Hoolduskava koostamine. Hoolduskava näitab ära vajaliku hooldustööde tegemise aja ja koguse, mis on tarvis iga-aastaselt teha. See aitab töid kavandada ja tellimist planeerida, mis on oluline kokkuhoiu koht. Ennetamine on odavam, kui probleemide likvideerimine, nt taimekaitsetööd on kallimad kui rohimine ja kastmine.

Kokkuvõttes võib öelda, et minimaalse hooldusvajadusega haljastuslahenduse võtmeks on nutikas projekteerimine, kus on kõik detailselt läbi mõeldud taimede ja materjalide valikunist kuni rajamise ja hoolduskava koostamiseni.